• en
  • et

Uudised

Arhiiv

Aasta kõrghetked: US Openi finaal ja Fed Cup

«Väga hästi tuli välja, ehk isegi ootamatult hästi,» võttis Anett Kontaveit kokku oma 2012. aasta viimaseks jäänud turniiri, tegelikult sobiks aga nende sõnadega iseloomustada ka tervet tema hooaega.

Tegelikult pidi Kontaveidi hooaja viimaseks jõuprooviks jääma oktoobri keskel Moskvas peetud WTA turniir, kus ta kvalifikatsiooni avaringis pidi vastase paremust tunnistama.

«Otsustasime natuke mu eeskäehoiet muuta, see tuleb tulevikus kasuks, tugevaid lööke on lihtsam tõrjuda ja endal on ka parem kõvemini lüüa. Seetõttu jätsin enne Austraaliat kõik turniirid ära, paar 25 000-dollarilist ITFi turniiri. Algselt pidin Helsingi ITFi turniirile saama wild card’i, aga ütlesime Allar Hindile (Eesti Tennise Liidu peasekretär – toim), et me ikkagi ei taha seda. Allar saatis neile meili, aga vist ei saadud seda kätte,» selgitas Kontaveit, kuidas hooaeg mõnevõrra üllatuslikult siiski pisut pikemaks kujunes. «Esmaspäeval vaatasin niisama seda tabelit, et näha, kes seal siis mängivad, ja avastasin, et mina olen ka seal. See oli hästi ootamatu. Teisipäeva hommikul tegime veel Tallinnas trenni ja pealelõunal sõitsin Helsingisse. Õnneks oli mu esimene mäng alles kolmapäeva peale pandud.»

Kontaveit jõudis Helsingis kaheksa parema sekka, alistades teel ka turniiril kõrgeimat paigutust omanud edetabeli 125. reketi Karin Knappi. Veerandfinaalis jäi ta alla hilisemale võitjale Amra Sadikovicile.

«Ma ei pannud endale mingeid ootusi või eesmärke, olin juba siis väga õnnelik, kui esimeses ringis võitsin,» muheles Kontaveit. «Kui midagi muudad, on loomulik, et alguses võtab harjumine aega ja mul on eeskäsi veel natuke ebakindel, ma ei osanud üldse oodata, mitu eeskätt üldse mängu jooksul sisse löön. Aga väga hästi tuli välja, ehk isegi ootamatult hästi.»

Jõululaupäeval 17-aastaseks saav Kontaveit osales lõppenud hooajal lisaks noorte suure slämmi turniiridele vaid kolmel omavanuste turniiridel, rohkem pani ta end proovile naiste seas, kus õnnestus võita kaks 10 000 dollari suuruse auhinnafondiga turniiri, üks Tallinnas ja teine Mehhikos, kus ta võitis ka paarismängu. Lisaks jõudis ta kolmel korral 25 000-dollarilisel ITFi turniiril veerandfinaali, elu esimesel WTA turniiril jõudis ta kvalifikatsiooni otsustavasse ringi, kus kaotas tasavägises kolmesetilises mängus sakslanna Annika Beckile.

Noorte suure slämmi turniiridel liikus Kontaveit aasta jooksul tõusvas joones, jäädes iga kord alla turniiri hilisemale võitjale – Austraalias langes konkurentsist 3. ringis, kaotades ameeriklanna Taylor Townsendile, Prantsusmaa lahtistel poolfinaalis jäi ta alla Beckile, Wimbledonis pidi eestlanna poolfinaalis tunnistama Eugenie Bouchardi paremust ning US Openil jõudis ta finaali, kus kaotas ameeriklanna Samantha Crawfordile.

«Aastaga võib muidugi rahule jääda, noorteturniiridel läks hästi ja hakkasin ka 25 000-dollarilistel turniiridel hästi mängima,» mõtiskles Kontaveit. «Kõige parema emotsiooni pakkus kindlasti US Openi finaal, aga ka hea esinemine Fed Cupil.»

Föderatsiooni karikasarjas pidi Eesti tänavu läbi ajama Kaia Kanepita ning nii tõusis Eesti esinumbriks just Kontaveit, kes esmalt pidi tunnistama kogenud bulgaarlanna, tol hetkel maailma edetabelis 50. kohal paiknenud Tsvetana Pironkova 6:3, 6:1 paremust, seejärel aga sepistas suure üllatuse, alistades toona edetabelis 48. real asunud austerlanna Tamira Paszeki 6:4, 7:6 (3). Viimases matšis Hollandiga oli Kontaveit 4:6, 7:6, 6:1 parem siis edetabelis 154. kohal paiknenud Bibiana Schaafsist.

«Kui ma seal mängima läksin, ei oodanud ma midagi, mõtlesin lihtsalt, et saan jälle hea kogemuse ja iga geim, mille võidan, on minu võit,» tunnistas Kontaveit ausalt. «Neid võitma ma kindlasti ei läinud. Mulle andis suure eelise, et mängisin vabamalt, neil oli palju rohkem pinget peal kui minul.»

Kontaveidi võidud olid küll head, kuid kahjuks langesid eestlannad tulevaks aastaks Euro-Aafrika tsooni II gruppi.

Väga rahule jäi Kontaveit ka oma WTA debüüdiga Kopenhaagenis. «See näitas, et seal mängimine pole võimatu, kvalifikatsioonist läbitulemine polnud üldse kaugel,» hindas ta. «See andis mulle jälle motivatsiooni juurde, sest nägin, et seal mängimine pole enam kauge tulevik, kõik on võimalik.»

Kui aasta parimad positiivsed emotsioonid käis Kontaveit pikema mõtlemiseta välja, siis sama tegi ta ka negatiivsega. «Wimbledoni poolfinaal jääb kripeldama, mul oli selles mängus nii palju võimalusi,» tõdes ta. «Eks mõned kaotused veel on olnud napid ja valusad. US Openil oleks ka muidugi tahtnud võita, aga vastane mängis seekord paremini.»

Mida Kontaveit ise lõppenud aasta jooksul õppis? «Kindlasti seda, et peab hakkama rohkem trenni tegema, rohkem treeningutele pühenduma. Ei saa kogu aeg ainult võistelda, peab olema ka trennihooaeg,» analüüsis ta. «Füüsilise vormi taset ei tohi alla lasta. Sellepärast kannatas vahepeal minu mäng, et olin terve suve järjest ainult võistlustel, aga see pole hea, vorm langeb. Ei tohi liiga palju järjest võistelda, füüsiline vorm on ka tähtis ja sellele peab rohkem tähelepanu pöörama.»

Seetõttu muudeti ka Kontaveidi treeninguplaane – kolmel korral nädalas treenib ta nüüd kolmel korral päevas ning kolmel päeval kaks korda, lisaks käib ta vabal päeval jooksmas. «Trenne tuli juurde, üritame ka treeningute intensiivsust tõsta,» lausus ta.

Novembri eelviimasel nädalal sõitis Märten Tamla käe all treeniv Kontaveit üksinda kolmeks nädalaks Floridasse mainekasse Nick Bollettieri akadeemiasse sealsete treenerite näpunäidete järgi treenima. «Natuke värsket pilku,» muigas Kontaveit.

Uut hooaega alustab ta Austraalia lahtiste noorteturniiriga, seejärel mängib ta Austraalias kahel 25 000 dollari suuruse auhinnafondiga ITFi turniiril.

«Tahaksin ikka samamoodi edasi areneda, aga eesmärk on rohkem naistele rõhku panna, hakata mängima rohkem naisteklassi turniire, mitte enam nii väga juunioride omasid,» rääkis Kontaveit uue hooaja plaanidest. «Ma isegi ei tea, kas mängin enam kõikidel noorte suure slämmi turniiridel. Austraalias kindlasti, aga ülejäänud on veel lahtised. Tahaksin vaikselt hakata WTAs läbi lööma.»

Kontaveit lisas, et proovib Austraalias noorte suure slämmi esikoha ikka kätte saada, aga kui see seal ei õnnestu, ei hakka ta üksnes seetõttu teistel slämmidel mängima. «Selles mõttes pole vahet, olen end noorteturniiridel juba tõestanud küll, poolfinaal ja finaal pole ka pahad saavutused,» arutles ta. «Kui võidaksin noorte suure slämmi, ei annaks see mu karjäärile otseselt midagi juurde. Muidugi tore saavutus, aga see pole nii tähtis, kui naiste seas läbilöömine ja ma paneksin ikka põhirõhu sellele.»

US Open

US Open

 

Kommentaare ei saa lisada

Tagasi blogisse
  • Autor: Maarja Värv, Postimees
  • Kuupäev: 27.12.2012
  • Sildid: